Paraspordialadega tegelemine algas Andrea jaoks küll vajadusest, kuid peagi sai Saksa sportlasest paraolümpia suve- ja talimängudel üks domineerivatest jõududest. Ta proovis kõigepealt ratastooli korvpalli ja läks seejärel üle paramurdmaasuusatamisele, paralaskesuusatamisele, ratastooli võidusõidule ning käsirattasõidule.

Praeguseks on Andrea võitnud 37 maailmameistrivõistluste medalit ning ta on 27-kordne maailmameister rattaspordis, paralaskesuusatamises ja paramurdmaasuusatamises.

„[Paraolümpia kuldmedali võitmiseks] tehtav ohverdus ja jõupingutused on tõeliselt uskumatud ning me oleme uhked, et kuulume Andrea meeskonda.”
– Toyota TMG insener

Inspireerituna Andrea järeleandmatust otsusekindlusest võimalikkuse piiride laiendamisel tegi Toyota talle 2012. aastal koostöö alustamise ettepaneku. Oleme mugavusele ja kiirusele keskendudes teinud Andreaga tihedat koostööd, et luua tema jalgratta ja kelgu jaoks kohandatud kergeid süsinikkiust lahendusi, mis annaksid Andreale paraolümpiamängudel veelgi suurema konkurentsieelise.

Laurenil oli sündides puudu vasak käsi küünarnukist allpool ja ka mõlemad jalad põlvedest allpool, kuid see ei suutnud peatada tema kirge spordi vastu. Ta alustas nõlvadel käimist nädalavahetustel koos oma suusaentusiastist isaga ja suusatamisest sai selle lootustäratava sportlase jaoks kiiresti kutsumus. Hoolimata tohututest katsumustest ja tagasilöökidest alustas Lauren võistlemist Alberta paramäesuusatamise meeskonnas, kui ta oli 14-aastane.

„Kui ma esimest korda võistlemist alustasin, olin kindel, et poodiumi kõrgeimale astmele jõudmine on minu jaoks võimatu. Kuid aastatepikkuse treeningu ja raske töö ning suurepärase meeskonna abil suutsin paraolümpiamängudelt lõpuks saada kümme medalit.”

Lauren jätkas võimalikkuse piiride nihutamist üks nõlv korraga. Ta sai Kanada paramäesuusatamise meeskonna liikmena üheks kõige tunnustatumaks paramäesuusatajaks maailmas ja ta võitis 2002. aasta Salt Lake City paraolümpia talimängudelt Kanada meeskonnale kümme medalit: kaheksa kuld-, ühe hõbe- ja ühe pronksmedali.

Kui Lauren teatas 2010. aastal, et ei osale enam suusavõistlustel, ütles ta, et tahab olla mäletatud kui sportlane, kes seisis silmitsi probleemidega ja tuli nendega toime ning saavutas edu.

23-aastaselt otsustas Han, kellel oli mõlemas jalas reumatoidartriit, ronida 1708 meetri kõrgusele mäele. 17 tundi hiljem tippu jõudes tundis ta julgusesööstu, mida tal oli vaja, et muuta elu takistused võimalusteks.

Kui Hani vasak jalg amputeeriti seitse aastat hiljem, pärast seda, kui tal diagnoositi osteomüeliit, meenutas Han seda võidukat hetke mäel ja otsustas teha teoks oma eluaegse unistuse saada maailmaklassi sportlaseks.

Ta hakkas võistlema parajõutõstmises, ratastooli korvpallis ja ratastooli ragbis, seda kõike Korea Vabariigi riiklikul tasemel, kuid alles jääl leidis Han oma õige ala. Paar aastat hiljem sai Hanist 2012. aasta Vancouveri paraolümpia talimängudel tõeline täht. Järgmise asjana loob Han oma hokipärandis uue verstaposti, kui ta suundub 2018. aasta paraolümpia talimängudel Lõuna-Koreas oma kodujääle.

Niipea kui Michael õppis kõndima, pani ta jooksu. Tema suusasõpradest perekond tegi regulaarseid reise Canberra lähedal asuvatesse mägedesse, kus ta jäi sõltuvusse lumistest mägedest alla kihutamisest.

Kui Michael oli üheksa aastat vana, diagnoositi tal luuvähk ja ta jalg amputeeriti põlve kohalt. Pärast paari rasket taastumise aastat, mille jooksul pidi ta õppima kõndima ühe jalaga, oli 11-aastane Michael valmis uuesti avastama oma füüsiliste võimete piire.

Pühendumus ja järjepidev treening tegid Michaelist kõige edukama Austraalia paraolümpiasportlase paraolümpia talimängudel. Michael võistleb ka parakergejõustikus, mägirattasõidus ja paratriatlonis. „Ma ei näe asju võimatuna. Minu jaoks seisneb elu piiride proovilepanekus ja selle avastamises, mis on võimalik.”

Michaeli loost inspireerituna, alustas Toyota Australia koostööd paraolümpialasega 2002. aastal ning andekast sportlasest sai 2007. aastal Toyota ametlik kaubamärgi suursaadik. Toyotal on hea meel olla Michaeli kõrval ja näha, kuhu tema sportlikud unistused teda järgmiseks viivad.

Keskkoolis sai see Nigeeria-Ameerika päritolu lootustäratav sportlane tuntuks oma kiir- ja tõkkejooksu võimete poolest, kuid Seun elas südamehaigusega, mida nimetatakse supraventrikulaarseks tahhükardiaks ja mis tegi pingelise tegevuse ohtlikuks. Seun otsustas täita oma potentsiaali ja rahustada lähedasi ning lasi oma südamest liigse koe eemaldada. Kui ta oli operatsioonist taastunud, hakkas sportlane järgima järjepidevat treeningukava.

Seun näitas maailmale, mida ta tõeliselt suudab, kui ta saabus 2012. aasta Londoni olümpiamängudele, et läbida Nigeeria meeskonna liikmena 100 meetri tõkkejooks. Kui olümpiamängud olid läbi saanud ja võidujoovastus möödunud, märkas Seun, et paljud tema kaaslased suunasid oma tähelepanu bobisõidule eelseisvatel 2018. aasta taliolümpiamängudel osalemiseks. Seun sai teada, et Aafrikas polnud ühtegi riiki, kellel oleks bobikelgumeeskond. Andekas sportlases tärkas huvi.

Uue spordiala toomiseks Nigeeriasse ja kogu maailmas naistes spordiala vastu huvi tekitamiseks värbas Seun endised kiirjooksjad oma uude bobikelgumeeskonda. 2017. aasta novembris kvalifitseerusid Seun ja tema meeskond esimeseks taliolümpiamängudel osalevaks Aafrika bobikelgumeeskonnaks.

„Minu jaoks tähendab liikumine tervise hoidmist. See tähendab võimalust liikuda viisil, mis aitab end hoida vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt ja hingeliselt tervena.”

Tatyana sündis Venemaal Peterburis lülilõhestusega (spina bifida), mis jättis ta allpool vööd halvatuks. Ta veetis oma esimesed eluaastad lastekodus, liikudes mööda põrandat käte abil.

Kui Tatyana jõudis kuueaastaselt koos oma uute kasuvanematega USAsse, hakkas ta katsetama eri spordialasid, et tugevdada pärast selgroo-operatsiooni oma lihaseid. 8. klassi jõudmise ajaks oli Tatyana otsustanud ühel päeval saada paraolümpiavõitjaks.

Kuid suurimatest jõupingutustest hoolimata oli Tatyanal raske saada luba keskkoolis oma eakaaslastega võistlemiseks. Seetõttu sai noorest sportlasest aktivist ja tema juhtimisel loodi seadus, mis nõuab, et koolid peavad andma puuetega õpilastele võrdsed võimalused koolidevahelistel kergejõustikuvõistlustel võistlemiseks.

Alates 2004. aastast on Tatyana osalenud paraolümpiamängudel nii lühi- kui ka pikamaavõistlustel ning võitnud USA meeskonnale seitse kuld-, kuus hõbe- ja kolm pronksmedalit. Samuti võitis ta Bostoni, Chicago, Londoni ja New Yorgi maratoni, mis teeb temast esimese inimese, nii kehaliselt tervete kui ka puuetega inimeste seas, kes on samal aastal võitnud neli suurt maratoni.

2014. aastal naasis Tatyana oma sünniriiki, et võistelda 2014. aasta paraolümpiamängudel Venemaal Sotšis istuvas paramurdmaasuusatamises. Selles tema minevikuga seotud kohas nägi Tatyana oma paraolümpiaunistuste täitumise rõõmutuhinas hõbemedalit uhkelt vastu võttes, kui kaugele ta on jõudnud.

2015. aastal, neli aastat pärast Türgis põgenikuna elamist otsustas Süüria ujuja Rami reisida Euroopasse, et täita oma unistus osaleda olümpiamängudel. Noor mees ületas Vahemere ohtlikud veed kummipaadiga, maabudes ühel Kreeka saartest. Sealt alustas Rami pikka ja rasket teekonda maad mööda, kuni ta jõudis lõpuks Belgiasse, kus talle pakuti varjupaika.

Lõpuks, pärast enneolematut rännakut Euroopasse olid Rami olümpiaunistused täitumas. 2016. aastal kõndisid Süüria ujuja ja veel kümme julget sportlast Brasiilias olümpiamängude avatseremoonial Rahvusvahelise Olümpiakomitee põgenike olümpiameeskonna lipu taga. Rami lõpetas oma esimesed olümpiamängud isikliku rekordiga 54,25 sekundit 100 m vabaujumises.

„Minu sõnum kõigile maailma põgenikele: isegi kui teie elu on raske, jätke see seljataha ja proovige täita oma unistused.”

Rami täidab oma unistusi ja annab kogu maailmas lootust miljonitele inimestele, kes seisavad praegu silmitsi kaotuse ja sõjaga.

Tyrone unistas alati, et temast saab suurepärane sportlane. Tema unistus oli ühel päeval mängida Lõuna-Aafrika Vabariigi eest kriketit ja ta uskus, et see on tema kutsumus. Ta mängis rohkem kui 14 aastat, enne kui ta mõistis, et tema puude tõttu ei saa see unistus kunagi teoks. Vanemaks saades ja oma vasaku proteesjalaga kohanedes hakkas Tyrone järjest enam uskuma, et olümpiamängude hiilgus on siiski tema käeulatusest väljas. Samas tegeles ta igal vabal hetkel pärast tööd Toyota S.A.-s ning nädalavahetustel sõprade ja kolleegide seltsis spordiga.

Hiljem, kui ta vaatas telerist 2008. aasta Pekingi paraolümpiamängude kuulitõuget, tärkasid Tyrone’is sportliku hiilguse unistused ootamatult uuesti: ta nägi maailmaareenil võistlemas tugevaid ja pikki sportlasi, kes sarnanesid füüsise poolest temaga. See oli hetk, mil Tyrone teadis, et ta kuulub sellele paraolümpia väljakule ja on aeg selle nimel tegutsema hakata.

Vaid kaheksa aastat pärast Pekingi paraolümpiamängude vaatamist astus Tyrone Rios väljakule, et võistelda Lõuna-Aafrika Vabariigi meeskonnas kuulitõukajana. Tyrone võttis oma esimestel paraolümpiamängudel uhkelt vastu pronksmedali.

Just vees tunneb Brad Snyder end täiesti vabana. Ta õppis ujuma Floridas, kui ta oli alles mudilane, ja hakkas võistlema, kui ta oli 11-aastane. Hiljem sai Bradist USA mereväeakadeemias oma ujumismeeskonna kapten.

„Ma arvan, et elamine nägemispuudega, pimedana, pimedas on see, mis tundus meile nende nädalate jooksul pärast vigastust võimatu. Kuid paraolümpial leidsin, et kuigi ma ei näe, on siiski veel väga palju asju, mida suudan teha.”

Kui vigastatud Brad naasis Afganistanist koju, pidi ta õppima, kuidas elada pimeduses. Tema perekond jäi tema kõrvale, aidates kunagisel vastupidaval sõduril täita lihtsaid ülesandeid, nagu söömine, riietumine ja vannitoa leidmine.

Vaid paar kuud pärast taastumise algust otsustas Brad pöörduda tagasi vee juurde, mis oli tema jaoks nii tuttav. Täpselt aasta pärast nägemise kaotamist töökohustuste täitmise ajal seisis ta uhkelt paraolümpiamängude poodiumil, et viia koju USA meeskonna kuldmedal. Täieliku nägemispuudega ujujate seas on Brad 100 meetri vabaujumise praegune maailmarekordi hoidja.

Nüüd on Bradil uus eesmärk: hakata tegelema teise spordialaga ja võistelda 2020. aastal Tokyos paratriatlonil.

Kui Lucy läks oma kodulinnast Enugust puuetega inimeste rühmakodusse, avastas ta võimaluste maailma, mille hulka kuulusid ka paraspordialad. Talle pakkus erilist huvi parajõutõstmine, mis on võistlussport, millega ta sai tegeleda ratastoolis.

Lucy hakkas veidi enne 2000. aasta Sydney paraolümpiamänge järgima intensiivset parajõutõstmise treeningrežiimi. Tol aastal – oma esimesel võistlusel – võitis ta Nigeeria meeskonnale hõbemedali. Vaid paar aastat hiljem võistles ta samas kaaluklassis 2004. aasta Ateena paraolümpiamängudel ning püstitas paraolümpiamängude jõutõstmises kaks korda maailmarekordi ja võitis kuldmedali.

Lucy tõusis uuesti esile 2016. aasta Rio paraolümpiamängudel, kui ta püstitas kolm maailmarekordit ja viis koju oma kolmanda paraolümpiamängude kuldmedali.

Jooksmine sai õdede Luikede elu osaks alles siis, kui nad olid juba 24-aastased. Esmalt hakkas jooksmisega tegelema Liina ja seejärel tema julgustusel ka tema õed. Ühiselt jooksmine oli õdede jaoks loomulik, sest nagu Liina ütleb: „Liikumine tähendab meie jaoks vabadust.” Tervislik ja võistlemisel põhinev tung andis neile võimatuna näiva eesmärgi joosta olümpiamängudel üksteisega võidu ja ka üksteise kõrval.

„Isegi siis, kui te ei ole enam nii noor, on teil siiski võimalus minna olümpiamängudele, just nagu tegime meie,” ütles Liina Luik.

Pärast kuudepikkust järjekindlat treeningut kvalifitseerusid õed Luiged 2016. aasta Rio olümpiamängudele, misjärel said neist esimesed ja ainsad kolmikud, kes on kunagi olümpiamängudel osalenud. Pärast võidujooksu seisid Lily, Liina ja Leila väsinult, kuid õnnelikuna koos ning tundsid uhkust, et olid täitnud oma ühise unistuse joosta koos olümpialastena.

Pärast seda, kui Shane’i perekond läks Fidžilt tagasi kodumaale Austraaliasse ja Shane’il oli aeg minna algkooli, hakkas ta tegelema võistlusujumisega. Lootustandev noor sportlane Shane tegi kiiret karjääri ja juba 15-aastaselt osales ta olümpiamängudel.

Shane domineeris 1972. aasta Müncheni olümpiamängude radadel, võites viis medalit: kolm kuld-, ühe hõbe- ja ühe pronksmedali. Tema nimel olid korraga maailmarekordid nii 100, 200, 400, 800 ja 1500 meetri vabaujumises kui ka 200 meetri individuaalses kompleksujumises.

Pärast ülekaalukat võitu 1972. aasta olümpiamängudel tõusis Shane kiiresti rambivalgusse. Noor sporditäht kohkus ootamatust kuulsusest ja naasis oma lapsepõlve avarustesse, et loobuda võistlusujumisest ja hakata tegelema teiste ülesannetega. Alles kaks kümnendit hiljem pöördus Shane uuesti võistlusujumise juurde täiskasvanute klassis, kus ta jätkas maailmarekordite püstitamist.

Praegu pühendub andekas ujuja mittetulundusühingule Shane Gould Swimming Project, mis tegutseb Fidžil, Rootsis ja Austraalia põlisrahvaste kogukondades ning annab andekatele ujujatele vajalikke oskuseid oma turvalisuse tagamiseks.

Zola ei uskunud kunagi, et temast saab suurepärane jooksja. Talle lihtsalt meeldis jooksmine väga, see tekitas temas tunde, et ta on vaba. Kuid 1984. aastal saavutas Zola ootamatu kuulsuse, kui ta purustas naiste 5000 meetri jooksu maailmarekordi. Ta saavutas ka soovimatu kuulsuse oma ainulaadse paljajalu jooksmise stiiliga ja võiduga kaasnenud vastuoluga.

Selle asemel, et nautida pärast finišijoone ületamist võidu vilju, kannatas Zola valusalt oma kodumaa tormilise poliitilise atmosfääri tõttu: 1984. aastal arvati Lõuna-Aafrika Vabariik selle apartheidipoliitika tõttu rahvusvahelistelt spordivõistlustelt välja ja Zola aega ei kinnitatud ametliku maailmarekordina.

Ta otsustas võistelda 1984. aasta Los Angelese olümpiamängudel ja kuna tema vanaisa oli Briti kodanik, taotles Zola Briti kodakondsust. Järgmisel aastal jooksis ta Suurbritannia eest, saavutades veel parema aja kui eelmisel aastal. Seekord oli Zola uus maailmarekord ametlik.

Zolal õnnestus küll hiilida mööda Lõuna-Aafrika Vabariigile kehtestatud spordiboikotist, kuid tal ei õnnestunud Los Angelese olümpiamängudele saabudes pääseda tema riigi poliitika vastu suunatud suurest vihast. Sellest hoolimata pürgis Zola edasi ning 1985. ja 1986. aastal oli ta krossijooksu maailmameister. 1992. aastal naasis Zola uuesti olümpiarajale, seekord uhkelt esindamas oma kodumaad Lõuna-Aafrika Vabariiki.